Site Overlay

TOITUMISTRENDIDE SUURIM MÜÜT – PUUVILJAHIRM

Ma arvan, et enamik meist armastab värskeid marju ja puuvilju ning igaühel on ehk väljakujunenud oma lemmikudki, kuid sellele vaatamata püütakse meid tihtipeale puuviljadest lausa eemale hoida või nende tarbimist piirata. Selles postituses tahaksingi lähemalt rääkida puuviljadest ning hirmust, mis inimestel puuviljade söömisega tihtilugu kaasas käib. Jah, mäletan ka ise hetke, mil ei julgenud üle poole banaani päevas süüa, kartes selle suurt suhkrusisaldust (jep, ma tahaksin ka siinkohal endale lihtsalt laksu vastu otsaesist lüüa!). Aga paraku on sellised arusaamad väga levinud ning liiga sageli soovitavad nii tervishoiutöötajad kui ka toitumisnõustajad pidada puuviljadega piiri, eriti kui on soov näiteks kaalu langetada, lähtudest faktist, et puuviljad sisaldavad palju suhkurt ning suhkur on teatavasti tervisele kahjulik, põhjustades ülekaalu ning muid terviseprobleeme.

Siinkohal tuleks aga mõista, et suhkrul ja suhkrul on tohutult suur vahe ning kõiki suhkruid ei saa ühte patta panna. Kui me räägime tavaliselt valgest lauasuhkrust või näiteks maisisiirupist, mida on lisatud enamikele valmistoitudele ning maiustustele, on kahtlemata tegemist kehale ebavajaliku ning kahjuliku suhkruga, mis võib olla nii mõnegi terviseprobleemi põhjustajaks. Küll aga ei saa tõmmata võrdusmärki näiteks maisisiirupi ja puuviljades sisalduva suhkru vahele. Värsked kiudainetest pungil vitaminiirikkad puuviljad on tervisele tõeliselt kasulikud ning vastupidiselt arvatule, need mitte ei põhjusta haigusi, vaid aitavad kehal terveneda. Puuviljad koosnevad veest, mineraalidest, vitamiinidest, valgust, rasvast ning muudest toitainetest, viljalihast, kiudainetest, antioksüdantidest ning pektiinist – ja ainult murdosast suhkrust. Ometi lükatakse need tihtipeale julge käega suhkruga ühte patta.

Müüt nr 1 – puuviljad teevad paksuks

Tihtipeale kardetakse et liigne puuviljade tarbimine kergitab kehakaalu ning ollakse arvamusel, et suhkur on ju suhkur ning selle tarbimist tuleks piirata. Kas see siis tegelikult ka nii on, sellest kohe lähemalt.

Reaalsus on aga see, et meid on lihtsalt eksiteele viidud ning nii nagu kalor ei ole kalor, ei saa ka kõikide suhkrute vahele võrdusmärki tõmmata. Ehk teisisõnu, nii nagu šokolaaditahvlist tulenev 500 kalorit ei ole võrdväärne näiteks köögiviljadest või puuviljadest tuleneva 500 kaloriga, ei ole samaväärsed ka puuviljadest tulenev suhkur ja näiteks tavaline lauasuhkur või muud töödeldud suhkrutüübid. Me keha teab väga täpselt ja hästi, kuidas ümber käia terviktoiduga, nagu selleks on värsked puu- ja köögiviljad millest tulenev süsivesikute hulk ja suhkur rakendatakse energiaks ilma, et peaks kartma, et see end meie puusadel üleliigse rasvakihina sisse seaks. Selleks, et puuviljadest end reaalselt ülekaaluliseks süüa, tuleks tarbida igapäevaselt nii meeletu kogus puuvilju, et see lihtsalt ei küündi inimvõimete piirini. Meid ümbritseb iga nurgapeal mõni pitsaputka, burksi saab soovi korral ka koju tellida ning poed on valmistoidust pungil. Kõik need lisaaineid, suhkruasendajad, paksendajad, kahjulikud taimeõlid (palmiõli), küllaltki suur liha ja loomsete saaduste tarbimine ning tugevalt töödeldud toidud on me kehad lihtsalt niivõrd segadusse ja tasakaalust välja ajanud, et seedesüsteem ei omasta mingil hetkel enam piisavalt toitaineid, maksatöö on häiritud kuna ta peab järjepidevalt toime tulema suure rasvakogusega ning sealt hakkavadki probleemid arenema. Ülekaalulisuse probleemi ei põhjusta mitte puuviljade tarbimine, vaid nendest hoidumine.

Müüt nr 2 – Puuviljad toidavad pärmseent ehk Candida’t

On levinud teadmine, et pärmseenest vabanemiseks tuleks hoiduda suhkru tarbimisest. Samuti on üks uurimaid eksiarvamusi, et pärmseenest ehk Candidast vabanemiseks tuleks pidada rasva ja valgurikast dieeti ning hoiduda suhkrutest, sh ka puuviljasuhkrust. Tegelikkuses aga on puuviljades sisalduv suhkur ehk fruktoos seotud mitmete ühendite ja ainetega – sh antioksüdantide, polüfenoolide, mineraalide, fütokemikaalide ja mitmesuguste mikrotoitainete, mis hävitavad Candida. Puuviljasuhkur lahkub maost kolme kuni kuue minuti jooksul, ega jõua isegi soolestikku. Vastupidiselt arvatule on puuviljad hoopiski Candida vastased, aidates hävitada nii pärmseened kui ka muud mittevajalikud bakterid kehas. Suhkrud, mis tõepoolest Candida´t toidavad on lauasuhkur, töödeldud roosuhkur, töödeldud peedisuhkur, agaavinektar ning igasugune töödeldud teraviljasuhkur ja maisisuhkur (näiteks maisisiirup).

Ekslikult arvatakse, et rasva- ja valgurikas dieet aitab Candidast vabaneda. Tegelikkuses on rasv ja valk Candida’le hoopistükis toiduallikaks. Põletikkutekitavad valgud on kleepuvad jäädes seeõttu soolestiku seina külge pidama. Seedimata valgukogumid võivad aga nõrgema seedesüsteemiga inimese puhul luua hoopis meeldiva kasvukeskkonna ning anda rohelise tule nii bakteritele kui ka pärmseentele vohamiseks. Kui on soov Candidast vabaneda, on soovituslik jälgida hoopis rasva- ja valguvaest dieeti ning lisada menüüsse ohtralt värskeid puu- ja köögivilju

(Allikas: Meditsiinimeedium – kuidas lõplikult terveneda, lk 123).

Müüt nr 3 – fruktoositalumatus

Mis on fruktoositalumatus? Arvatakse, et tegemist võib olla nii päriliku kui ka lihtsalt fruktoosi imendumishäirega, mis võib väljenduda näiteks kõhuvalu, kõhulahtisuse või ebamugavate puhituste näol. Paratamatult on meid jällegi eksiteele viidud ning probleem ei ole mitte puuviljades ega fruktoositalumatuses, vaid liigses rasva ja töödeldud toitude tarbimises. Kui suurem osa päevamenüüst koosneb igapäevaselt kõrge valgu- ja rasvasisaldusega toitudest, siis võib ühel hetkel tunduda, et puuviljad justkui ei sobigi, tekitades ebamugavustunnet kõhus, kõhuvalu või muid probleeme. Tõsiasi on aga hoopis see, et kui seedetrakti on kinnistunud liiga palju rasva, siis rasv blokeerib puuviljadest tuleneva suhkru omastamise kuna suhkur ei suuda end rasvakihist läbi suruda. Fruktoositalumatuse välja selgitamiseks teha test. Enamik fruktoositalumatuse teste on paraku aga ebatäpsed ning seda põhjusel, et testid haaravad kinni igast kehas leiduvast suhkrust. Testi tulemusi võivad mõjutada nii viis päeva varem söödud šokolaad kui ka piimatoodetes sisalduv laktoos. Seetõttu ei saa pelgalt testi tulemustele tuginedes kinnitada et tegemist on fruktoositalumatusega. Päriliku fruktoositalumatuse väljaselgitamiseks kasutatakse ensüümitesti, mille käigus otsitakse ensüümi Aldolaas B. Tegelikkuses on meil kõigil see ensüüm maksas kenasti olemas, kuid kõrge rasvasisaldusega dieedi korral see ensüüm väheneb, mistõttu ei pruugi see testi käigus leitav olla ning inimesel diagnoositaksegi pärilik fruktoositalumatus. Kurb tõsiasi on aga see, et tihtipeale kui inimene saab fruktoositalumatuse diagnoosi, siis ainus soovitus sellele on vältida kõrge fruktoosi sisaldusega vilju. Puuvilju vältides aga jääb keha ilma väga olulistest tervendavatest vitamiinidest, mineraalidest ning antioksüdantidest. Kui aga vähendada rasva tarbimist ning süüa rohkem värskeid puuvilju, ensüüm naaseb. Seetõttu ei ole tõeline fruktoositalumatus tegelikult võimalik vaid see on vaid keha reaktsioon sellele, et puuviljasuhkur ei suuda seedetraktis oleva rasvakihiga konkureerida

(Algallikas: https://www.medicalmedium.com/blog/fruit-fear ).

Puuviljad on haigusevastased

Enamik tervishoiutöötajaid ning toitumisnõustajaid soovitavad patsientidel vältida töödeldud suhkru tarbimist, sest see toidab haiguseid. Selles on neil ka tuline õigus, et töödeldud suhkur on tõepoolest me tervist kahjustav, kuid siinkohal tehakse tihtipeale üks suur viga. Nimelt lisaks töödeldud suhkrule, soovitatakse sageli menüüst välja jätta (või siis oluliselt vähendada) ka puuviljade tarbimine. Puuviljad ega neis sisalduv naturaalne puuviljasuhkur aga ei toida haigusi, vaid vastupidiselt aitavad puuviljad terviseprobleeme ennetada ning ravida. Kui puuviljad menüüst välja jätta, tuleks süüa umbes neli kord rohkem köögivilju, et korvata puuviljadest saamata jäänud vajalike vitamiinide, mineraalide, antioksüdantide kogus. Tänapäeval on puuviljade tarbimine oluliselt vähenenud, suurenenud on aga kõikvõimalike valgu- ja rasvarikaste toodete tarbimine ning populaarsust koguvad toitumisviisid, mis keskenduvad suuresti näiteks rasva- ja valgurikkale toidule, jättes süsivesikute osakaalu menüüs väikseks. Muuhulgas eemaldades menüüst ka suurema osa puuvilju nende süsivesikute sisalduse tõttu. Siit aga tekivad juba teatavad murekohad. Suur osa inimkonnast kannatab erinevate tervisemurede käes, ülekaalulisuse protsent aina tõuseb ning inimesed on hädas magusasõltuvusega millest hambad ristis vabaneda püütakse. Milles siis asi on? Vastus on lihtne – suur rõhk asetatakse päevasele energiatarbimisele (loe: kaloritele) ning makrotoitainete tasakaalule (rasvad-valgud-süsivesikud), kuid mikrotoitained (vitamiinid, mineraalid, antioksüdandid) jäetakse tihtipeale tähelepanuta. Lisaks pannakse tohutult suur rõhk valgu tarbimisele ning süsivesikud (sh ka puuviljasuhkur) on teisejärguliseks saanud. Süsivesikud püütakse tihtipeale viia miinimumini, mis sest et need moodustavad tegelikult me peamise energiaallika. Kui aga süüa päris toitu – rohkelt puu- ja köögivilju (nii palju kui parasjagu isu on) ning kuulata PÄRISELT mida me keha meile öelda soovib, hakkaksid asjad paranema. Ma olen olnud eluaeg tohutu magusasõber, vanasti võisin süüa suure šokolaaditahvli, jäätist peale ampsata ja varsti küsida, et kas täna midagi magusat ka saab? Kui alustasin tervisliku eluviisi sissejuurutamisega, kaalusin ja mõõtsin ja lugesin minagi iga puuvilja ampsu, maadeldes igapäevas magusavajadusega, mida too hetk ka magusad puuviljad ei vähendanud kuna ma ei lubanud endal neid piisavalt tarbida. Tänaseks moodustavad väga suure osa minu päevamenüüst justnimelt puuviljad ning käsi südamel, ma ei ole kunagi varem nii külma kõhuga magusaletist mööda jalutanud, sest mind ausõna ei isuta enam see šokolaad või koogikesed kuna annan iga päev oma kehale kvaliteetset kütust värske töötlemata toidu kujul. Minu eesmärk siinkohal ei ole aga keelata kellelgi šokolaadi või maiustusi söömast, ega loomsetest toodetest loobuma õhutada, vaid hoopis julgustada kõiki julgelt puuvilju tarbima ja uskuge mind, te näete peagi suuri erinevusi nii oma enesetundes kui ka tervises!

Lisaks on mul diagnoositud tugev õietolmuallergia, mistõttu ei ole ma aastaid saanud süüa ei tooreid õunu, apelsine, toorest porgandit jms. Varakevadest poole sügiseni välja olen varasemalt tarbinud igapäevaselt retseptiravimina allergiatablette, sest nohu ja silmade sügelus on olnud lihtsalt väljakannatamatud. Lisaks võisin ma unistada suveperioodil toorete õunte või porgandite söömisest. Niipea aga kui mu keha hakkas mürkidest ja jääkainetest vabanema, hakkas taanduma ka allergia. Jah, suveperioodil tekib ikka neid hetki, kus kipun veidi vesistama ning turtsuma ning aeg-ajalt siit-sealt sügeleb, kuid see kõik ei olle absoluudselt võrreldav varasemaga. Lisaks tuleb mul arvestada ka sellega, et kuna olin varasemalt järjepidevalt oma maksa koormanud rohke valgu ja rasvatarbimisega, söönud sisse päris heal hulgal erinevaid lisa- ja magusaineid, siis võtab täielik puhastumine ja tervenemine veel aega.

* NB! Kui Sind huvitab ning soovid rohkem teada saada kuidas ennast ja oma lähedasi tervena hoida, siis soovitan soojalt lugeda Meditsiinimeediumi sarja raamatuid. PS! Tegemist ei ole sponsoreeritud postitusega vaid minu siira sooviga jagada teadlikkust. Soovituste järgmine on rangelt vabatahtlik! 🙂

Jälgi mind ka mujal 🙂
error

Leave a Reply